Embedded Files
✍️ Blogipostitus #1 – “Kui sa arvad, et sa ei julge...”
Kui sa arvad, et sa ei julge, siis võib-olla sa lihtsalt kuulad ennast hästi.
Töötoas ei tule esimesena kiirus.
Tuleb vaikus. Tuleb kerge värin. Tuleb mõte: “Mis siis, kui ma ei saa hakkama?”
Ja just siis, kui sa seda mõtet mõtled, näeb õpetaja su silmades midagi tuttavat. Midagi, mida ta on näinud kümneid kordi.
Seda hetke, kus inimene jääb iseendaga silmitsi.
Aga ära muretse. Me ei nõua sult valmisolekut.
Me ootame, et sa tuleks lihtsalt sellisena, nagu sa oled.
Manda ütleb:
“Julge ei hüppa. Julge ütleb vaikselt: ma proovin.”
Ja kui sa proovid, siis juhtubki see…esimene kurv. Esimene tasakaal. Esimene “ma teen seda.”
Mitte selleks, et kellelegi tõestada.
Vaid selleks, et endale jätta jälg: ma tulin. Ma tegin. Ma olin olemas.
👉 Kui sa tunned, et see on ka sinu hetk,
siis vaata töötoa kuupäevi või jäta mulle oma nimi:
✍️ Blogipostitus #2 – “5 tunnet, millega inimesed esimest korda sadulasse tulevad – ja kuidas neist läbi minna”
✍️ Blogipostitus #2 – “5 tunnet, millega inimesed esimest korda sadulasse tulevad – ja kuidas neist läbi minna”
Mitte keegi ei tule sadulasse nagu filmis: päikseprillid ees, tuul juustes, kindlus hinges.
Tulevad hoopis...inimesed.
Päris inimesed, kelle sees toimub rohkem kui see, mida väljaspool näha.
Siin on 5 tunnet, mis meid töötoas kõige sagedamini vastu võtavad – ja kuidas me koos neist läbi liigume.
1. 😬 “Ma kardan, et jään teiste ees rumalaks.”
1. 😬 “Ma kardan, et jään teiste ees rumalaks.”
👉 Kuidas me sellest läbi läheme:
Me ei alusta teistest. Me alustame sinust.
Töötoas ei ole keegi võrdluses – kõik on enda teel. Ja mõnikord lihtsalt hingame koos, enne kui midagi liigub.
2. 💭 “Aga mis siis, kui ma ei oska?”
2. 💭 “Aga mis siis, kui ma ei oska?”
👉 Vastus:
Väga hea. Sellepärast me just siin olemegi.
Töötoas ei tähenda oskamine midagi muud kui: “Ma julgen küsida. Ma proovin uuesti.”
3. 🫣 “Ma tunnen end kohmetult.”
3. 🫣 “Ma tunnen end kohmetult.”
👉 Luba endal tunda.
Isegi ratas pole kohe tasakaalus. Aga ta ei kuku – ta leiab rütmi.
Sama juhtub sinuga. Kohmetus kaob. Koos olemine jääb.
4. 🤷♀️ “Ma ei tea, kas see on üldse minu asi...”
4. 🤷♀️ “Ma ei tea, kas see on üldse minu asi...”
👉 Manda ütleb:
“Sa ei pea kohe teadma. Aga kui tuli tõmbab, siis äkki proovid.”
Mõned sõidavad hiljem. Mõned ei sõida. Aga kõik saavad midagi endaga kaasa võtta.
5. 💛 “Ma tahaks lihtsalt proovida, ilma et keegi survet avaldaks.”
5. 💛 “Ma tahaks lihtsalt proovida, ilma et keegi survet avaldaks.”
👉 Me just sellepärast selle töötoa tegimegi.
Siin ei ole eksamit. Ei ole testi. On ainult sina, õpetaja, ja hetk, kus sa ütled: “Ma tahaks proovida.”
💬 Lõpusõna:
💬 Lõpusõna:
Kõik need tunded on päris. Ja nad mahuvad sadulasse ära.
Mitte selleks, et nendega võidelda – vaid selleks, et neid kuulata ja neist läbi minna.
Kui mõni neist tunnetest kõnetas sind, siis tea – sa oled juba liikumas.
Võib-olla lihtsalt veel mitte ratta seljas.
✍️ Blogipostitus #3 – “Millal on parim aeg alustada mootorrattaõppega?”
✍️ Blogipostitus #3 – “Millal on parim aeg alustada mootorrattaõppega?”
Mitte keegi ei alusta täiuslikult ajastatult. Mitte keegi ei ilmu kohale graafikus, millega ta aasta varem arvestas. Tulevad hoopis inimesed. Kes mõtlevad: “Kas see on ikka õige hetk?” Või: “Ma tahaks, aga äkki hiljem... kui ma olen valmis.”
Aga tõde on selles: Sa ei tunne kunagi end täiesti valmis.
Siin on 4 mõtet, mis inimestel sageli peast läbi käivad –
ja mida me töötoas nende peale ütleme
⏳ “Ma ootan, kuni mu elu on rahulikum...”
👉Elu ei lähe kunagi päriselt „rahulikuks“. Aga mõnikord läheb süda rahulikumaks, kui sa teed midagi enda jaoks. Isegi üheks päevaks.
🌧️ “Ilm on kehv / suvi pole veel päris käes...”
👉Mootorrattasõit ei ole ainult suvi ja sirged teed. Õppida saab ka siis, kui taevas on pilves. Eriti õppida. Sest turvalisus, tunnetus ja rahu ei küsi päikese käest luba.
🗓️ “Äkki järgmisel kuul…”
👉Mõnikord „järgmine kuu“ ei tulegi. Mõnikord on parim hetk lihtsalt nüüd. Kus sa tunned midagi. Mitte et sa peaks, vaid et sa võiksid.
🧡 “Aga ma tahaks alustada siis, kui ma tunnen end julgelt...”
👉 Me teame. Ja me lubame: Julge hakkab tulema. Aga alustada ei julge. Alustama pead ainult sina.
💬 Lõpusõna:
Kui sa oled seda lugedes natuke noogutanud, natuke äratundnud, natuke isegi mõelnud, et "äkki nüüd"... siis võib-olla see ei ole juhus.
Võib-olla see on kutse. Väike, vaikselt sosistav – aga väga selge.
Tule. Me alustame koos!
✍️ Blogipostitus #4 –
✍️ Blogipostitus #4 –
„Esimesed kilomeetrid: miks see nimi tähendab rohkemat kui lihtsalt algust“
„Esimesed kilomeetrid: miks see nimi tähendab rohkemat kui lihtsalt algust“
Mitte iga teekond ei alga suure plaaniga.
Mõned algavad vaiksel hommikul, kui inimene istub ratta selga, vajutab kergelt gaasi ja süda lööb hetkeks liiga kiiresti. Mõned algavad alles siis, kui hirm on üle läinud. Mõned algavad pärast pausi, pärast haiget saamist, pärast seda, kui elu korraks ära vajus.
Aga nad kõik algavad esimestest kilomeetritest.
See nimi ei tähenda ainult sõidukaugust. See tähendab liikumist hirmust üle, omaenda piiri poole, tagasi lootuse ja usu juurde.
Need esimesed kilomeetrid on vahel vaiksed. Mõni õppija pigistab lenksu nii tugevalt, et käed on krampis. Mõni naerab pabistades, et mis mõttes "gaas parema käega" – kõik tundub korraga uus. Aga nende esimeste kilomeetrite sees sünnib midagi suurt. Üks tilluke: "Ma saan hakkama."
See on hetk, kus inimene võtab tagasi tunde, mida elu on korraks peitnud – enesekindluse, rõõmu, julguse.
„Esimesed kilomeetrid“ tähendab meie jaoks:
Sinu teekonda, mitte kellegi teise ootusi.
Turvalist algust, kus iga tunne on oodatud.
Kohta, kus ei pea midagi tõestama, vaid lihtsalt liikuma – samm-sammult, sõit-sõidult, kilomeeter-kilomeetrilt.
Me ei loe, kui kiiresti sa sõidad. Me loeme, et sa üldse tuled. Sest vahel on juba esimene meetergi võit.
Nii et kui sa kunagi mõtled, kas sul on „õige aeg“, „piisav julgus“ või „õige vanus“, siis tea: esimesed kilomeetrid ei küsi vanust ega eeltingimusi. Nad ootavad sind.
Tule. Me alustame koos. 💛
✍️ Blogipostitus #5 – „Ahvenamaa punane vaip: kuidas MotoSõbrad saarestikus kulgesid ja voodi seinast välja ilmus“
Mõni sõit algab ammu enne esimest kilomeetrit. Meie Ahvenamaa-retk sai hoo sisse juba talvekuudel, kui kusagil jutuks tuli, et "polegi seal kunagi käinud". Üks väike mõte, mis jäi idanema – ja kevadeks olime sadulas, valmis veerema üle mere.
Nii algas MotoSõprade reis: Mart, Raivo ja Kaimar istusid sadulasse ja seadsid sihi sinna, kus algab Soome ja Rootsi vaheline saarestik, mille nimi on Ahvenamaa. See ei ole lihtsalt saar, vaid arhipelaag, mis rullub lahti nagu vaip – ja üllatus-üllatus – punane vaip.
🚤 Nelja praamiga päevas
Ahvenamaale jõudmiseks ja seal liikumiseks tuleb sõbraks saada praamidega. Meie mehed sõitsid lausa nelja erineva praamiga päevas. Kõige pikem sõit kestis 2 tundi ja 40 minutit. Ja mis kõige toredam – kõik sõidud olid tasuta. Kas asi oli teadmatuses või põhjamaade vaikivas kokkuleppes, aga mitte ükski rahakott ei pidanud avanema.
🌧️ Vihm, tuul ja 10 kraadi
Kui sa mõtled suvisele motomatkale, kujutad ette sooja tuult ja säravat päikest. Ahvenamaa kinkis meile hoopis jäise tuule, korraliku vihma ja 10 soojakraadi. Aga kui oled õigete inimestega, muutub ka märg sõidukombekas osa seiklusest.
🚩 Punane asfalt ja tee, mis lõpeb enne kuuendat käiku
Saarestiku teed on kaetud punasest graniidist asfaldiga – sile, vaikne ja kummaliselt kuninglik. Sõidad justkui mööda punast vaipa. Ühel hetkel GPS lubas tee viia "teise saare tippu", aga tee sai lihtsalt otsa. Tsikkel ei jõudnudki kuuendasse käiku.
🏠 Voodi, mis tuleb seinast
Ööbimiskoht pakkus omaette üllatuse – voodi, mis tuleb välja nagu kapiuks! Mõni tõmbab rahakoti seinast, meie MotoSõbrad said voodi. Elu õpetab alati midagi uut.
🪧 Tilli-WC ja rootsikeelne maailm
Ahvenamaa ei ole lihtsalt Soome osa – see on täiesti omaette maailm. Kõik sildid ja inimesed räägivad rootsi keeles. Ning kusagil teeäärses kohas jäi silma silt: "till toilets". Mis selle sildi taga täpselt peitus, jäi segaseks. Aga see ongi elu võlu – mitte kõike ei pea mõistma.
🌤️ Plaanid ja järg
Ahvenamaa reis ei olnud pikk kilomeetrites, aga suur elamusena. Rahulik kulgemine, ootamatud naerud ja see tunne, kui maailm su ees veidi aeglustub. Me oleme nüüd tagasi – ja juba ootab augustis Austria ja Alpide kurvid.
Mõni sõit lõpeb sadulas, aga jääb kauaks sisse. Just nagu see – meie viies blogilugu, mis räägib, et esimesed kilomeetrid ei ole kunagi ainult algus.
Blogipostitus #6
Blogipostitus #6
✍️„Austria punane vaip: kuidas MotoSõbrad Alpid vallutasid ja kirikukellad rahu ei andnud“
Mõni sõit algab juba esimesest kiirusest, aga teised – need algavad kannatlikkusest. Kui Mart, Raivo ja Kaimar panid 9. augustil rattad liikuma, oli esimene katsumus nimiga Poola.
🌍 Poola – lõputu sirge ja tagumiku streik
600 kilomeetrit kiirteid, 140 km/h ja mõte ainult ühest: “Millal see maa ükskord otsa saab?” Enne kui Tšehhini jõuti, hakkasid tagumikud streikima. Päästjaks sai õllepaus ja Katowice öömaja – kanepipoe kohal. Kui pood juba kinni oli, siis lõhnad ja aurud kestsid hommikuni. Tsiklid peitusid parki puude taha – hommik pidi näitama, kas nad on alles.
🎁 Sünnipäev ja kanepi-eliksiir
Teekond viis lõpuks Austriasse. Päike küttis 30 kraadi ja higimull voolas kiivri alt. Õhtul oli aga põhjust tähistada – seltskonna juubilar sai kingituseks kanepi-eliksiiri, mis pidi 10 aastat nooremaks tegema. Elu näitas, et vähemalt naeruturtsatusi tõi see kohe.
🏔️ Austria – ratturite paradiis
Kui Poola oli katsumus, siis Austria oli preemia. Teed looklesid mööda mägede vahelt, nii kitsad, et tundusid mootorratastele loodud. Rõdud lilledest lookas, majad nagu “Mägidoktori” filmist. Ja kuskil käänaku taga – puhkpillimängijate rongkäik ning matus, kus lahkunut veeti kastirattaga. Elu näitab alati uusi otstarbeid.
🔔 Kirikukellade äratus
Öömajaks sattusid mehed ikka ja jälle kirikute kõrvale. Kellad andsid igal täis- ja veerandtunnil märku. Kui hommikul kell seitse peale tuli turmtuli, ärkas üles kogu küla – ja ka meie mehed. Kogukondlik elu on Austrias tõsiasi.
🕍 Kotkapesa ja mägede vägi
Retk viis ka Hitleri 50. sünnipäevaks kingitud Kotkapesa juurde. Elektrilised bussid ja uus asfalttee olid muutnud sinna mineku lihtsaks. Vaated panid hinge kinni – aga tõeline rõõm oli siiski käänulistes mägiteedes, kus iga kurv oli nagu kingitus.
🍺 Õlu, vorst ja kohalik külamees
Õhtud möödusid kõrtsides, kus peremees jõi külalistega koos ja täitis klaase enne, kui need tühjaks jõudsid saada. Laual valge vorst, kõrval naer ja lood, mis jäävad igaveseks sõidukaaslaste vahele.
💭 Mõtted koduteel
Kui tsiklid pöördusid Slovakkia kaudu kodu poole, hiilis hinge juba väike kurbus. Mäed jäid selja taha, aga südamesse jäi teadmine: “Oleme mägede inimesed.” Mõnikord jääb koduigatsus teise kohta – sinna, kus ratturi hing end päriselt kodus tunneb.
Lõpumõte:
Austria teed ei olnud lihtsalt asfalt. Need olid punane vaip, mis rullus ratturite ees lahti. Ja iga kurv, iga kellalöök ja iga õlleklaas tuletas meelde, et mootorrattaga teekond ei ole kunagi ainult liikumine – see on elu ise.
Mõni tee viib sind mägede tippu, mõni aga sinu enda südamesse. Tark sõitja tunneb ära, millal on aeg gaasi anda ja millal lihtsalt vaadet nautida.“ 🌄✨
Page updated
Google Sites
Report abuse